Minu uus kasvandik on pärit Riiast, vereliin mõlema vanema poolt kuulub idablokki. Sündinud on see nöpsik 2.aprillil 2016a tuhkrukasvatuses Crystal Noir, sünnijärgselt nimeks Crystal Noir Rozalin, koduselt lihtsalt Rosin või Rossu. Miks Rosin? No vaata teda! Peaaegu valge (sünnijärgseks värvuseks siiski Light Silver Steel), valges näokeses kavalad süsimustad silmad ja must ninanöps... Sobib Võrukaelte nime alla nagu kirss tordile. Nagu aeg on näidanud, siis Rosin muudab edukalt värvi - läheb peaaegu iga päevaga ja silmnähtavalt heledamaks, kui ennustused paika peavad, siis uueks aastaks on Rosinast saanud mustasilmne valge, ehk DEW (Dark Eyed Withe) - siinkohal mitte segi ajada albiinoga, kes on samuti üleni valge, kuid ERANDITULT punaste silmadega. Tänaseks ongi Rosin juba 4 kuune ning oma musta ninanöpsi ca 90% ulatuses roosa vastu vahetanud, hõbedasi karvu on ka palju vähemaks jäänud - võib eeldada, et temast tuleb ilus DEW. Kui kõik läheb hästi, siis uuel aasatal (2017a kevadel) võib juhtuda, et Rosinal on väike järglaskond üles kasvatada, kuigi esialgselt sai Rosin valitud lihtsalt pere lemmikuks...Sellest kõigest aga lähemalt Aretusplaanides.
Natuke lähemalt siis Rosinast. Surfasin taas mööda netiavarusi, otsimaks oma unistust - musta (ing. Black Self) tuhkrukutsikat ning peaaegu kogemata koperdasin Rosina pildi peale. Kuna ka DEW on kord ammustel aegadel mu südame võitnud ja vandusin seda imeilusat härrasmeest (nimeks Crystal Noir Don Juan) kaisutades, et kunagi saab mul ka olema selline südametemurdja, siis pms kulus alla sekundi, et oma Rosin ära tunda. Paar päeva põdesin ja kripeldasin, kuni ei suutnud enam vastu panna ning Retyga jalutustiiru tehes kirjutasingi Irina Eisaka'le (Crystal Noir kasvatuse omanik) - kas Rosin on vaba...ja nii see läks. Kui koju jõudsin ca 1,5km hiljem, oli Rosin broneeritud, kuupäev (22.06) kättesaamiseks paigas ning jäi veel vaid üle elukaaslast teavitada - vot selline nunnumeeter meile nüüd saabubki - tuleb hakata kiiresti rõdul asuvat tuhkruhäärberit parandama, täiustama, korda sättima. Lase mind veel koeraga jalutama, eksole.
Saabus 22.juuni ja läksin oma viislikesele sadamasse (sinna ta transporditi koos 2 imearmsa austraalia lambakoeraga ja vist veel 1-2 tuhkrukutsikaga laevale saatmiseks) järgi ja mu süda vajus saapasäärde, kui teda transpordipuurist välja meelitati. Nimelt: väriseva käega keerati pastatuubilt kork ja ettevaatlikult avati transpordipuuri uks. Peab mainima, et selle meesterahva käsi värises tublisti, mis pastat hoidis ning kommentaari - she bite's, polnud reaalselt nagu vajagi...Veretult saime ta siiski ümber paigutatud, kiire paberimajandus korda aetud ja sõit kodupoole läks lahti. Ütlen ausalt - hr hirm ei olnud asjatu. Irina küll ütles, et ta mängides võib hammustada - nagu kutsikad ikka, aga need esimesed 3-5p oli mul kodus tõsine metsaline. Esimesel võimalusel kargas kätte kinni ja ei mingit hellitust - verele. Nii ma siis toimetasin "häärberi" ümber seadsin aediku ja sinna ma jooksma ta ka lubasin. Majakest korrastades sülle lasin hüpata, samas tõstsin ka käed kukla taha, sest muidu oli vererada järgi. Ja nii mitu päeva. Kuni loomake harjus, rahunes. Verele hammustamise eest sai ikka oma karistuse kätte, kuid nagu hiljem selgus, on Rosin hella hingega loomake ja hoiatavast susinast või kindlast "EI"-st piisab talle täiesti. 2 kuud on Rosin mu juures olnud ning tänaseks on ta mõnus nunnukas saanud. Lapsega kokku küll ei lase, mehe paneb kummalisi tantsusamme tegema (mäletab veel Debbsu kiiksu varbasse karata esimesel võimalusel...) ning kapuutsis kiikumiseni on ka veel aega - mu unearter on mulle siiski kallis, aga kaugel pole ka see aeg, kus Rosin ja mu peatselt 3a saav poeg sõpradeks saavad (flexiga käivad juba edukalt koos jalutamas) ning kapuutsis kiikumine selgeks õpitakse.
Lisaks värvusele on Debbsul ja Rosinal veel üks erinevus, nimelt üritan Rosinat nii palju kui võimalik kohe kutsikast saadik kasvatada toortoidu peal. Debbyl oli seda rõõmu kahjuks vaid viimasel aastal. Miks rõõmu - toortoitumisest lähemalt TOITUMISE all.
Natuke lähemalt siis Rosinast. Surfasin taas mööda netiavarusi, otsimaks oma unistust - musta (ing. Black Self) tuhkrukutsikat ning peaaegu kogemata koperdasin Rosina pildi peale. Kuna ka DEW on kord ammustel aegadel mu südame võitnud ja vandusin seda imeilusat härrasmeest (nimeks Crystal Noir Don Juan) kaisutades, et kunagi saab mul ka olema selline südametemurdja, siis pms kulus alla sekundi, et oma Rosin ära tunda. Paar päeva põdesin ja kripeldasin, kuni ei suutnud enam vastu panna ning Retyga jalutustiiru tehes kirjutasingi Irina Eisaka'le (Crystal Noir kasvatuse omanik) - kas Rosin on vaba...ja nii see läks. Kui koju jõudsin ca 1,5km hiljem, oli Rosin broneeritud, kuupäev (22.06) kättesaamiseks paigas ning jäi veel vaid üle elukaaslast teavitada - vot selline nunnumeeter meile nüüd saabubki - tuleb hakata kiiresti rõdul asuvat tuhkruhäärberit parandama, täiustama, korda sättima. Lase mind veel koeraga jalutama, eksole.
Saabus 22.juuni ja läksin oma viislikesele sadamasse (sinna ta transporditi koos 2 imearmsa austraalia lambakoeraga ja vist veel 1-2 tuhkrukutsikaga laevale saatmiseks) järgi ja mu süda vajus saapasäärde, kui teda transpordipuurist välja meelitati. Nimelt: väriseva käega keerati pastatuubilt kork ja ettevaatlikult avati transpordipuuri uks. Peab mainima, et selle meesterahva käsi värises tublisti, mis pastat hoidis ning kommentaari - she bite's, polnud reaalselt nagu vajagi...Veretult saime ta siiski ümber paigutatud, kiire paberimajandus korda aetud ja sõit kodupoole läks lahti. Ütlen ausalt - hr hirm ei olnud asjatu. Irina küll ütles, et ta mängides võib hammustada - nagu kutsikad ikka, aga need esimesed 3-5p oli mul kodus tõsine metsaline. Esimesel võimalusel kargas kätte kinni ja ei mingit hellitust - verele. Nii ma siis toimetasin "häärberi" ümber seadsin aediku ja sinna ma jooksma ta ka lubasin. Majakest korrastades sülle lasin hüpata, samas tõstsin ka käed kukla taha, sest muidu oli vererada järgi. Ja nii mitu päeva. Kuni loomake harjus, rahunes. Verele hammustamise eest sai ikka oma karistuse kätte, kuid nagu hiljem selgus, on Rosin hella hingega loomake ja hoiatavast susinast või kindlast "EI"-st piisab talle täiesti. 2 kuud on Rosin mu juures olnud ning tänaseks on ta mõnus nunnukas saanud. Lapsega kokku küll ei lase, mehe paneb kummalisi tantsusamme tegema (mäletab veel Debbsu kiiksu varbasse karata esimesel võimalusel...) ning kapuutsis kiikumiseni on ka veel aega - mu unearter on mulle siiski kallis, aga kaugel pole ka see aeg, kus Rosin ja mu peatselt 3a saav poeg sõpradeks saavad (flexiga käivad juba edukalt koos jalutamas) ning kapuutsis kiikumine selgeks õpitakse.
Lisaks värvusele on Debbsul ja Rosinal veel üks erinevus, nimelt üritan Rosinat nii palju kui võimalik kohe kutsikast saadik kasvatada toortoidu peal. Debbyl oli seda rõõmu kahjuks vaid viimasel aastal. Miks rõõmu - toortoitumisest lähemalt TOITUMISE all.
Skill OneSed ut perspiciatis unde omnis iste natus error sit voluptatem accusant doloremque laudantium, totam rem.
|
Skill TwoSed ut perspiciatis unde omnis iste natus error sit voluptatem accusant doloremque laudantium, totam rem.
|
Skill ThreeSed ut perspiciatis unde omnis iste natus error sit voluptatem accusant doloremque laudantium, totam rem.
|